Sissejuhatus
Rehabilitatsioon ehk rehabiliteerimine on protsess, mille eesmärgiks on saavutada ja hoida puuetega inimeste võimalikult kõrget füüsilise, meelelise, intellektuaalse, psüühilise ja/või sotsiaalse funktsioneerimise taset, võimaldades neile nii suuremat iseseisvust.
Riiklik rehabiliteerimiskontseptsioon (1999), keskendub puudega- ja terviseprobleemidega inimeste rehabilitatsioonile:
Rehabilitatsioon on erinevatest meetmetest koosnev protsess, mille eesmärgiks on:
- funktsioonide piiratuse või puudumise kompenseerimine,
- võimalikult kõrge kehalise, vaimse, intellektuaalse, psüühilise või sotsiaalse funktsioneerimise taseme saavutamine ning hoidmine
- rakendada tulemuslikult puuetega inimeste õigust elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust sõltumata vanusest ning puude põhjusest või laadist.
Rehabilitatsioon on sotsiaalteenus, mille eesmärk on parandada erivajadusega inimese iseseisvat toimetulekut, suurendada ühiskonda kaasatust ja soodustada töötamist või tööle asumist. Tegemist on komplekse tegevusega, mille eesmärgiks on taastada ja säilitada tervisekahjustusega inimestel võimalikult kõrget füüsilist, meelelist, intellektuaalset, psüühilist ja sotsiaalset aktiivsust.
Laste puhul on rehabilitatsiooni eesmärgiks tingimuste loomine arenguks ja hariduse omandamiseks, tööealiste inimeste puhul tööle asumise soodustamiseks ja tööjõu taastamiseks, eakate inimeste puhul iseseisva toimetuleku ja sotsiaalse aktiivsuse soodustamiseks. Rehabilitatsiooniteenuse käigus hinnatakse isiku toimetulekut ja kõrvalabi vajadust, tehakse ettepanekuid (kodu ja töö)keskkonna kohandamiseks, abivahendi saamiseks ja kasutamiseks. Hinnatakse hooldusteenuste vajadust, vajadusel nõustatakse isikut ja tema pereliikmeid, et parandada edasist sotsiaalset toimetulekut.
Rehabilitatsiooniteenust on õigus taotleda:
- puudega lastel ja täiskasvanutel;
- 16-aastastel kuni vanaduspensioniealistel psüühilise erivajadusega inimestel, kelle töövõime kaotus on vähemalt 40%;
- alaealistel õigusrikkujatel, kes suunatakse rehabilitatsiooniteenust saama alaealiste komisjoni otsusega
Ingliskeelsele mõistele rehabilitation vastab kaks eesti terminit – rehabiliteerimine ja rehabilitatsioon – mis erinevad oma sisult ja tähenduselt. Rehabiliteerimine tähistab tegevust või protsessi.Rehabilitatsioon on selle tulemus, soovitud eesmärgi saavutamine.
Sarnaselt rehabiliteerimisega on näiteks ravimise tulemuseks tervenemine, sümptomite vähenemine või kadumine ja õppimise tulemuseks teadmised, oskused, haritus. Rehabiliteerimist kui konkreetset tulemus-keskset tegevust kaldutakse mõnikord samastama n-ö rehabilitatsioonile orienteeritud hoiakuga (lähenemisega) erialases tegevuses ja/või ei eristata konkreetse teenuse või programmi osutamise tasandit eesmärgilisest. Rehabilitatsioonile orienteeritud hoiak tähendab ennekõike seda, et nii ravi kui ka toetavate teenuste plaanimisel ja osutamisel on pidevalt sihiks inimese võimalikult iseseisev ja võimalikult vähese kõrvalabiga toimetulek tavakeskkondades.
Mõisted meditsiiniline rehabilitatsioon, kutsealane rehabilitatsioon, hariduslik rehabilitatsioon jne tähendavad ennekõike seda, et rehabiliteerimise peamiste eesmärkide saavutamiseks kasutatakse meditsiinilisi ja/või hariduslikke vahendeid, meetodeid, tehnoloogiaid jms.Konkreetsemalt on rehabiliteerimise protsessi peaeesmärk enamasti sõnastatud ühel järgneval viisil:
Vastavalt kehtivale Sotsiaalhoolekande seadusele on rehabilitatsiooniteenus isiku iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja töötamise või tööle asumise soodustamiseks osutatav teenus, mille raames:koostatakse isikule nõuetele vastav isiklik rehabilitatsiooniplaan, osutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud loetelus nimetatud ning rehabilitatsiooniplaanis märgitud teenuseid, juhendatakse isikut, kuidas rehabilitatsiooniplaanis kirjeldatud tegevusi ellu viia (juhtumikorraldus)
Sarnaselt rehabiliteerimisega on näiteks ravimise tulemuseks tervenemine, sümptomite vähenemine või kadumine ja õppimise tulemuseks teadmised, oskused, haritus. Rehabiliteerimist kui konkreetset tulemus-keskset tegevust kaldutakse mõnikord samastama n-ö rehabilitatsioonile orienteeritud hoiakuga (lähenemisega) erialases tegevuses ja/või ei eristata konkreetse teenuse või programmi osutamise tasandit eesmärgilisest. Rehabilitatsioonile orienteeritud hoiak tähendab ennekõike seda, et nii ravi kui ka toetavate teenuste plaanimisel ja osutamisel on pidevalt sihiks inimese võimalikult iseseisev ja võimalikult vähese kõrvalabiga toimetulek tavakeskkondades.
Mõisted meditsiiniline rehabilitatsioon, kutsealane rehabilitatsioon, hariduslik rehabilitatsioon jne tähendavad ennekõike seda, et rehabiliteerimise peamiste eesmärkide saavutamiseks kasutatakse meditsiinilisi ja/või hariduslikke vahendeid, meetodeid, tehnoloogiaid jms.Konkreetsemalt on rehabiliteerimise protsessi peaeesmärk enamasti sõnastatud ühel järgneval viisil:
- inimese maksimaalse iseseisvuse ja sõltumatuse saavutamine
- sotsiaalselt väärtustatud rollide saavutamine
- inimese funktsioneerimise parandamine ja rahulolu teatud keskkonnas
- rahaliste kulutuste perspektiivne vähendamineKolm esimest eesmärki (tulemust) on oma olemuselt põhijoontes samad ja käsitlevad ennekõike inimres-sursi arendamisega kaasnevat sotsiaalset efekti.
- Sotsiaalne ja majanduslik eesmärgipärasus (tulemuslikkus). Nende mõlema esindatuseta pole konkreetse inimese rehabiliteerimise protsessi alustamine põhjendatud. Ajaline määratletus (rehabiliteerimine on ajaliselt piiritletud tegevus).Lihtsustatult võib öelda, et põhimõtteliselt on inimest võimalik rehabiliteerida sõltumata tema vanu-sest, st kogu elu jooksul, aga rehabiliteerimisprotsess ise ei saa kesta kogu eluaja. Üldiselt levinud arusaama järgi kestab raske psüühikahäirega inimese sotsiaalne rehabiliteerimine sõltuvalt isikust, häirest ja keskkonnast 6–24 kuud.
- Inimese enese osalus (kohustus).Rehabiliteerimisel ei saa keegi teine inimese eest midagi ära teha. Kogu protsessil on mõtet ja see saab olla tulemuslik ainult siis, kui inimene võtab enesele ise vastavasisulise eesmärgi (kohustuse). Seetõttu on protsessi alustamise eeltingimusena vajalik inimese enese või tema seadusliku esindaja allkirjasta-tud rehabilitatsiooniplaan.
- Kvalifitseeritud kaadri olemasolu ja rakendamine.Rehabiliteerimine koosneb kahest erinevast, kuid sisuliselt võrdväärsest aspektist: inimese jääkvõimete (tugevuste) väljaarendamine ja iseseisvat toimetulekut tagava (toetava) tugisüsteemi kujundamine (abivahendid, täiendavad vajalikud teenused). See eeldab mõlemat kompetentsi kandvate spetsialistide kaasamist.
- Koostöösuhted keskkonnaga, millesse inimene (elama, tööle, õppima) asub. Rehabiliteerida ei saa mingisse üldisesse abstraktsesse keskkonda, vaid konkreetsesse, kuhu inimene (elama, tööle, õppima) asub.
- Koostöösuhted inimese ravi eest vastutava institutsiooniga. Rehabiliteerimist käsitletakse teoreetiliselt küll omaette distsipliinina, aga siiski mitte ravist sõltumatult. Seepärast on rehabiliteerimise üheks tunnuseks ka vastastikku aktsepteerivate koostöösuhete olemasolu ravi- ja rehabilitatsiooniasutuse ja/või nende eest vastutavate institutsioonide vahel
Vastavalt kehtivale Sotsiaalhoolekande seadusele on rehabilitatsiooniteenus isiku iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja töötamise või tööle asumise soodustamiseks osutatav teenus, mille raames:koostatakse isikule nõuetele vastav isiklik rehabilitatsiooniplaan, osutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud loetelus nimetatud ning rehabilitatsiooniplaanis märgitud teenuseid, juhendatakse isikut, kuidas rehabilitatsiooniplaanis kirjeldatud tegevusi ellu viia (juhtumikorraldus)
